Epoksiidvaik

Epoksiidvaigu lihvimine – kasulikud nõuanded

Epoksiidvaigu lihvimine – kasulikud nõuanded

Pärast kõvenemist ei ole epoksiidvaigu toorikud veel päris valmis: pindade lihvimiseta pole reeglina veel soovitud läiget. Selles artiklis selgitame, milliseid vahendeid saate epoksiidvaigu lihvimiseks kasutada ning milega peate arvestama.

Vaigu lihvimisel võimalikud probleemid

Kõvenemisel muundub algselt vedel vaik väga kõvaks materjaliks. Sestap pole lõplikult kivinenud tooriku lihvimine üldse lihtne. Vaigu kõvaduse tõttu kulub ning ummistub liivapaber väga kiiresti, mistõttu tuleb seda sageli puhastada või asendada. Liivapaberi kulu vähendamiseks soovitame epoksiidvaiku märjalt lihvida.

Nõuanne: vaiku peaks lihvima ainult siis, kui see on täielikult kivinenud. Täpse kõvenemisaja kohta saab infot tootjalt, aga reeglina peaks pärast valamist ootama vähemalt 2 päeva. On ka tooteid, mille täielik kivinemine võtab enam kui 48 tundi. Mõned tootjad soovitavad oodata isegi 7 päeva!

Märg- või kuivlihvimine?

Märglihvimise kasuks räägib mitu head põhjust: märglihvimiseks kasutatav paber kestab tavaliselt palju kauem kui kuivlihvi oma. Lihvimisprotsess eemaldab ka väiksemad ebatasasused kohe ning niiskuse tõttu tekib õhus palju vähem tolmu. Tänu tolmu sidumisele vees on pindade hetkeseis märjal lihvimisel paremini nähtav kui kuival lihvimisel.

Siiski võib olla erandeid, kus kuivlihvimine annab paremaid tulemusi. Näiteks osaliselt puidust või samalaadsetest niiskustundlikest materjalidest töödeldavad detailid nõuavad kuivlihvimist. Vesi paneks puidu paisuma ja tekitaks inetuid plekke.

Sellegipoolest on veel mitmeid põhjuseid, miks eelistada märglihvimist kuivlihvimise asemel. Kuivlihvimine ekstsentriklihvijaga (kuid mõnikord ka käsitsi lihvimisel) tekitab palju kuumust. Kui see soojushulk ületab teatud piiri, võib vaigu pind matistuda.

Sel juhul on kahjustatud pinna sära taastamine keeruline või isegi võimatu. Seetõttu oleks ideaalis ohutum kasutada märglihvimist, kui kahtlus pitsitab, sest see meetod tekitab alati tunduvalt vähem soojust kui kuivlihvimine.

Rolli mängib ka tolm, seda ei tohiks alahinnata. Kuivlihvimisel ei seota tolmu veega, vaid see keerleb enamasti õhus. Epoksiidvaigu lihvimisel tekkivat tolmu peetakse aga kantserogeenseks ning sel põhjusel peaksite kuivlihvimisel alati kasutama kaitsemaski.

Ekstsentriklihvijat kasutades on äärmiselt mõistlik mõte ühendada sinna külge tolmuimeja, mis aitab nii töökeskkonda kui ka lihvitavat pinda puhtamana hoida.

Epoksiidvaigu märglihvimine

  • Märglihvimisel saab tavaliselt oluliselt parema tulemuse kui kuiva lihvimisega. Kasutatav vesi loputab kulunud materjaliosakesed pinnalt ja kaitseb ka liivapaberit.
  • Märja lihvimise ajal ei eraldu õhku praktiliselt üldse tolmu, mida oleks võimalik sisse hingata. Seetõttu on see tehnika eelistatav kuivlihvimisele ainuüksi tervislikel põhjustel.
  • Märglihvimise käigus seguneb tekkiv tolm kasutatava veega. See määrdunud vesi võib kahjustada tööruumi, sestap võib olla vajalik oma töökeskkonda kuidagi kaitsta.
  • Kuna puit võib niiskuse tõttu soovimatult paisuda, ei tohiks vaiguga seotud puitu võimalusel märjalt lihvida. Märglihvimiseks ei sobi ka muud veega kokkupuutel paisuvad materjalid, sarnaselt puidule.

Millised on veekindla liivapaberi omadused?

Vaigu märglihvimiseks on esmalt vaja veekindlat liivapaberit. See spetsiaalne liivapaber on valmistatud ränikarbiidist. Veekindlat liivapaberit on vahemikus 60–4000, kuid väga kare paber võib lihvimisel jätta materjalile üsna sügavad kriimustused, mida on hiljem väga raske eemaldada.

Seetõttu peaksi epoksiidvaigu lihvimisel alustama 120 jämedusest paberist ja seejärel liikuma aeglaselt peenemateni. Epoksiidvaigu poleerimine on see, kui lõpuks kasutatakse väga peene osakestega peent poleerimispastat. Sellega saad oma tööle anda eriti elegantse sära.

Olulised näpunäited märglihvimisprotsessi jaoks

Epoksiidvaigu märglihvimine toimub enamasti käsitsi, ära riski elektrimasinate kasutamisega. Suurematel pindadel töötamise alternatiiviks on aga suruõhu abil töötav lihvimismasinad.

Märglihvimise abivahendina saab kasutada kõvast kummist lihvimisplokki, mille abil püsib liivapaber lihvimise ajal sirge. Kui aga lihvitavad pinnad on kumera kujuga, peaks kasutama muud sobivat tugipinda. Kui sa ei soovi kasutada lihvimisklotsi, võid paberi enne niisutamist ka käes sobivaks vormida.

Veekindlal liivapaberil on paraku omadus olla üsna jäik ja seda on raske painutada. See on eriti problemaatiline, kui soovid seda kasutada skulptuuride ja muude keeruka kujuga tükkide peal. Nendel pindadel on tavaliselt paberi kuju raske muuta nii, et see sobiks materjali nurkadega või õõnsustega. Kuid sellistel juhtudel on olemas ka sobivad alternatiivid: märjalt kasutatavad lihvimispadjad, näiteks 3m Scotch Brite, millega saab eriliste raskusteta töötada ka keerukamat tüüpi projektiga.

Märglihvimiseks peaks tagama töökohale võimalikult lähedal asuva piisava suurusega veeanuma. Epoksiidvaigu veega lihvimiseks peaks pinda lihvima ringjate liigutustega ning paberit sageli vette kastma, et sellelt lihvimisjääke eemaldada. Lihvimisel tuleks jäme paber vahetada järgmise peenema vastu ainult siis, kui vaigu pinnal pole eelmise paberi jälgi.

Liivapaberit pole tingimata vaja pidevalt vette uputada, alternatiivina võib liivapaberi pinda niisutada näiteks pihustuspudeli abil.

Lisaks peaks lihvimisel lihvimisjäägid imava lapiga regulaarselt maha pühkima, see annab palju parema ülevaate lihvimise edenemisest. Uue jämeduse juurde liikudes peab lihvitava pinna kindlasti puhastama ning välja võiks vahetada ka vee, vastasel juhul võivad varem kasutatud liivapaberi jämedamad liivaterad põhjustada kriime.

Nõuanne: lihvimistööde lõpetamisel võiks tooriku külge kleepunud lihvimisjäägid võimalikult kiiresti ära pühkida. Pärast kuivamist on seda teha oluliselt keerukam.

Seejärel saab paberrätikuga valmistada pinna ette järgmisteks toiminguteks, näiteks värvimiseks või epoksiidvaigu kaitsekihiks. Kui lahtised osakesed kleepuvad endiselt tooriku külge, saab need eemaldada paberrätikuga või pühkides peene harjaga. Hädavajalik on kasutada just paberrätikut, kuna lapp võib pinda mõnikord uuesti määrida. Vahel on mõistlik kasutada elektrostaatilist tolmulappi, mis eemaldab tõhusalt ka kõige väiksemad tolmuosakesed.

Epoksiidvaigu lihvimine – kasulikud nõuanded
Toorik

Pindade kuivlihvimine

Suurte pindade töötlemisel – näiteks jõelauad – on mõistlik kasutada kuivlihvimist. Kuivlihvimine tuleks valida ka siis, kui on soov töödelda epoksiidvaiku ning puitu koos. Kuivlihvimiseks on mõistlik kasutada ekstsentriklihvijat.

  • Kuivlihvimine tekitab palju tolmu, mis võib sissehingamisel olla mürgine. Seetõttu peab epoksiidvaigu kuivlihvimisel oma tervise kaitsmiseks alati kandma hingamismaski. Lisaks peaks tööd tegema ka hästi ventileeritavas töökohas.
  • Epoksiidi kuivlihvimisel alusta 120-200 jämedusega ja liigu kuni 1000 (või suurema) jämeduseni.
  • Lihvimise ajal võib tolm liivapaberi kiirelt ummistada. Liivapaberi puhastamise eesmärgil loodud toodetega saad aga liivapaberit puhastada ja seega kauem kasutada.
  • Enne uue jämeduse juurde liikumist peaks olema toorikult eemaldatud täielikult kõik nähtavad lihvimisjäljed.

Laitmatu läike saamiseks võiks pindu lihvida vähemalt 1000 jämeduse liivapaberini, muidu ei aita ka kõige jõulisem poleerimine.

Ise pean parimaks elektritööriistade firmaks Festooli. Järgnevaks videos räägib Larry Smith Festooli ekstsentriklihvijatest ning annab nõuandeid, mis vigu on võimalik (kuiv)lihvimisel vältida.

Levinud vead:

  • liiga palju survet lihvitavale pinnale
  • hüpatakse üle järgmisele liiga jämedale paberile
  • pinnal liigutakse masinaga liiga kiiresti
  • masin käivitatakse enne pinnale asetamist
  • masin lülitatakse välja, kui see on veel tooriku pinnal
  • ei eemaldata tolmu (tolmuimeja on ideaalne)

Larry Smith, firmast Festool, räägib lihvimisest ja poleerimisest

Seotud postitused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga