Biograafiad ja memuaarid

13. detsember 1974, Filipiinide lähistel, on juba pime ja meri tormine. Nõukogude ookeaniaurik on kruiisil Vladivostokist ekvaatorile ja tagasi, ühessegi välissadamasse sisenemata. Reisijate lõbusas melus kõnnib üks mees rahulikult mööda peatekki ahtri suunas, valgussõõrist välja, võtab kaasas olnud käteräti alt lestad, maski ja hingamistoru ning hüppab ookeani. 12 meetri kõrguselt, ainsast kohast kogu laineril, kust seda saab teha, peaaegu laeva sõukruvide haardesse.

Ta loodab jõuda troopilisele saarele, millest laev peaks olema kümmekonna kilomeetri kaugusel. Tegelik vahemaa on kümme korda suurem ja vesi kubiseb haidest. Kaks päeva ja kolm ööd hiljem – söömata, joomata ja magamata, orienteerudes ainult tähtede järgi, poolsurnuna – jõuab ta siiski sihile.

See mees on 38-aastane okeanoloog Stanislav Kurilov ja see on tema lugu, jutustatud tema enda poolt, alates Semipalatinski tuumapolügooni naabruses möödunud lapsepõlvest kuni Nõukogude Liidust põgenemise otsuse küpsemini, väliskolleegidest ära lõigatud Nõukogude mereteadlase vintsutustest, suhetest mere ja kõiksusega, vabaduse­ ja eneseotsingutest läbi religiooni ja jooga.

Vene keelest tõlkinud Valdek Kiiver.

Autor: Slava Kurilov

200 lehekülge

Hope Jahren on Ameerika geokeemia ja geobioloogia professor, kes on võitnud oma töö eest mitmeid auhindu. Tema raamat „Laboritüdruk” on ühelt poolt haarav jutustus tema kujunemisest teadlaseks ja „oma labori” loomisest ning teisalt ülistuslaul loodusele ja eriti taimedele. Ta isa oli teadlane ja ema lõpetanud ülikooli inglise kirjanduse alal, nii et oma raamatus on ta ühendanud parima, mida on õppinud oma vanematelt.

Raamatus vahelduvad peatükid, mis jutustavad Jahreni enda elust ning tema uurimistööst või botaanikast üldisemalt. Ta kirjutab ka kõigest, mis takistab teadusele pühendumist, teadusuuringute finantseerimisest ja sellest, kui haruldased on siiski veel naissoost tippteadlased ja kui keeruline on nende tee tippu.

Jahreni raamatu põhiteema on ellujäämine – elus, teaduses ja armastuses. Ta kirjutab ühtviisi paeluvalt nii inimestest kui taimedest ning tulemuseks on raamat, mille lugemisest saab tõelise elamuse.

Krista Kaer soovitab: “Hope Jahren on praeguseks ohtralt autasustatud ja tunnustatud teadlane, kuid tema kujunemistee polnud sugugi kerge. Oma raamatus ta sellest kõnelebki, nagu ka oma armastusest loodusteaduste ja puude vastu. Puud on tema eriline armastus ning nagu ta ütleb, inimesed elavad küll puude keskel, kuid tegelikult nad neid ei näe. Tema ei näe aga eriti midagi muud. Seepärast ongi tal raamatu lõpus inimestele soovitus, mida teha maailmas, kus igal aastal võetakse iga inimese nimel maha vähemalt üks puu. Vastuseks sellele peaks igaüks istutama igal aastal ühe puu. Ja mitte üksnes istutama, vaid ka selle eest vastutama, koos sellega kasvama ja seda tundma õppima. Kuidas see käima peaks ja kuidas Hope Jahren ise selleni on jõudnud, saab teada juba tema raamatust, mis on suurepärane lugemine mitte üksnes suvel, vaid aastaringi.”

288 lehekülge