Ajalugu

Raamatus „Lenin, Stalin ja Hitler“ koondab tunnustatud ajaloolane Robert Gellately peatähelepanu omaaegsetele tooniandvatele jõududele Nõukogude Liidule ja natslikule Saksamaale. Väites, et Euroopale osaks saanud tragöödia oli lahutamatult seotud Lenini, Stalini ja Hitleri diktatuuriga, selgitab Gellately, kuidas utoopilisi ideaale taga ajades muutusid needsamad ideaalid lõppude lõpuks düstoopiliseks õudusunenäoks. Paljastades müüdi Leninist kui Stalini ja Hitleri suhteliselt heast eelkäijast ning vastandades meetodeid, mille abil Hitler ja Stalin oma palju häda ja viletsust toonud eesmärgile jõudsid, esitab Gellately oma raamatus kaaluka analüüsi ühest hilisajaloo kõige kriitilisemast ajajärgust.

614 lehekülge

SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest.

176 lehekülge

Mälestusi surmavaenlase vangilaagritest Siberis ja Mordvas

Alfred Käärmanni (1922–2010) Võrumaa legendaarse metsavenna põhimõte oli, et mees peab oma elus hakkama saama iga olukorra ja iga tööga. „Minu põlvkond kasvas üles Vabadussõja võidu vaimus ja kindlustundes, et kõik on ja jääbki nii.” Ta ise oli vabaduse vaimu mehisemaid kandjaid nii elus, metsades end varjates kui ka Venemaa vangilaagrites.

Raamatust leiate Alfred Käärmanni mälestusi ta vangivõtmisest NKVD hävituspataljoni poolt 1952. aasta sügisel ja elust Venemaa põhjatutes laagrites Siberis ja Mordvas 1953–1967. Käärmann kirjeldab masendavat vangielu GULAGi laagrites üksikasjalise täpsuse ja sarkasmiga, aga alati mingi erilise rahuga. „Vangide seltskond oli Mordva suures meestelaagris esinduslik, peaga poisid Baltikumist, Lääne-Ukrainast, Moskva noored mässumeelsed.” Alfred Käärmann oli kindel, et Vene terroristlik režiim temast jagu ei saa. Ega saanudki. Alfredi poeg Asso kirjutab raamatus unustamatust õhtust novembris 1967, mil isa Venemaa vangilaagrist koju jõudis.

1990. aastatel osales Alfred energiliselt Eesti Vabariigi taastamisel, ta oli Eesti Kongressi saadik ja Kaitseliidu üks taasloojaid. Tema kohta võib öelda, et Käärmann oli inimesena sama otsustuskindel, nagu eestlased, kes kunagi kuulutasid välja Eesti Vabariigi ja võitlesid selle riigi eest Vabadussõjas.

Katkend teosest:

Alfred Käärmann: Mordva 7. laagris hakati vange ükshaaval poliitkasvatuse ülema juurde vestlusele kutsuma. Kutsuti ka mind ja esitati küsimus: „Kas tunnete Juri Gagarinit?” – „Ei tunne,” vastasin. „Kuidas ei tunne meest, kes käis kosmoses?” – „Aga kas tema mind tunneb? Kas ja kus ta käis, seda mina ei tea.” – Ülem sai nüüd väga pahaseks: „Gagarin ei peagi teid tundma. Olete vang, riiklik kurjategija! Kas te lehti ei loe?” – „Loen ikka. Ka seda, et meil enam üle 15 aasta pikkuseid karistusi ei ole. Aga mul on ikka veel 25 + 5.” – Sellega meie „kasvatuslik” vestlus kiiresti lõppes.

216 lehekülge