Raamatud

Micke ja Bianca kolivad rahulikku eramupiirkonda, mis paistab nende pere jaoks täiuslik elupaik. Aga sedamööda, kuidas nad oma uusi naabreid tundma õpivad, hiilib ligi ebameeldivustunne.

Sama hoovi peal elab Jacqueline, endine fotomodell, kel on raske oma elu rööbastele saada, ja tema poeg Fabian, kes ei ole päris nagu teised lapsed. Samuti elab seal Ola, kes näeb vaeva, et pärast röövkallaletungi oma tervis jälle korda saada ja kelle kinnisideeks saab idüllilise naabruskonna turvalisuse säilitamine. Lisaks veel pensionärid Gun-Britt ja Åke, kes valvavad naabrite igat sammu.

Kui Biancale nende enda maja ees otsa sõidetakse, paistab esialgu olevat tegu traagilise õnnetusega. Aga sellal kui tema haiglas oma elu eest võitleb, süveneb politsei ja teiste hoovielanike kahtlus. Micke on alati uskunud õiglusse. Aga mis siis, kui selle võidule pääsemiseks on vaja kasutada vägivalda?

Mattias Edvardsson on kirjanik ning rootsi keele ja psühholoogia õpetaja gümnaasiumis. 2016. aastal avaldati tema debüütromaan „En nästan sann historia“ („Peaaegu tõestisündinud lugu“) ja 2018. aastal tegi ta suure rahvusvahelise läbimurde põnevusromaaniga „Täiesti tavaline perekond“. See on tõlgitud kolmekümne kolme keelde ja meeldinud nii kriitikutele kui lugejatele. Mattias elab koos oma perega Lundi lähistel Löddeköpinges.

348 lehekülge

Saksa tankitõrjeväelase päevikud idarindelt 1941–1943

Neid päevikuid pidas Saksa sõdur, kes osales operatsioonis Barbarossa ja sellele järgnevates lahingutes idarindel, ja neis avaneb erakordselt vahetu pilt Vene-Saksa võitlusest.

Hans Roth kuulus 299. jalaväedivisjoni tankitõrjepataljoni, mis Venemaale tungimise ajal liideti Walther Reichenau 6. armeega. Kirjeldades enda ees avanevaid sündmusi, annab ta edasi ootusärevust ja pingeid ajast, kui sakslased ületasid 1941. aasta juunis Nõukogude Liidu piiri. Otsekui äikesetorm sööstab Wehrmachti rinne edasi ida primitiivsetesse avarustesse.

Kiievi piiramise ajal oli Rothi üksus pideva rünnaku all, kui venelased vastasid esimest korda ülekaalukate jõududega ja püüdsid meeleheitlikult sakslaste piiramisrõngast välja tungida. Kui vaenlane on lõpuks purustatud, viib üks SS-lasest kaasvõitleja teda vaatama tsiviilisikute massihukkamist (mis võis olla Babi Yar). Pärast kohutavat talve, mil tuli rinda pista venelaste piirituna näivate reservidega, asub tema üksus 1942. aastal uuesti rünnakule, seekord põhjatiival Gelbi juhtimisel, suundudes Stalingradi peale.

Päevikutes kirjeldatakse rünnakuid ja vasturünnakuid vahetu osaleja pilguga, sest Roth kirjutas iseendale, et mitte hulluks minna, sest teadis, et Wehrmachti tsensor ei laseks kunagi tema ausaid ülestunnistusi läbi. Erakordselt paeluvad on tema tähelepanekud ajast, kui 1942. aasta talvel algas Punaarmee vasturünnak ja nende üksus paiknes Itaalia 8. armee kõrval, samuti tema tähelepanekud rinnet tugevdama saadetud saksa üksuste reaktsioonist.

Rothi kolm päevikut avastati palju aastaid pärast tema kadumist. Need olid varjul tema venna kodus, kellega ta oli väga lähedane. Pärast venna surma leidis päevikud tema perekond ja saatis Roselile, Rothi abikaasale. Hiljem usaldas Rosel päevikud Erikale, Rothi ainsale tütrele, kes vahepeal oli emigreerunud Ameerikasse.

248 lehekülge